Seega allolevatel piltidel saabki näha kui moodne ja lahe Maracaibo on.

Pilt 1: Dubai-Maracaibo (Maracaibo on see)

Maracaibo

Pilt 2: Kuulus sild. Enne selle silla ehitamist olla Maracaibo ülejäänud Venetsueelast küllaltki eraldatud ja seetõttu nad väidavad, et nad rääkisid muistsetel aegadel kõige paremat hispaania keelt ja teisel pool järve räägiti mingit metslaste hispaania keelt . Lugusid räägitakse mulle siin igasuseid . Sellest sillast on laule ka loodud – 1 neist räägib sellest, kuidas reisijal meel väga rõõmsaks läheb, kui ta teiselt poolt järve tulles lõpuks sillale jõuab ja Maracaibo paistab.

Pilt 3: Enamustes Lõuna-Ameerika suurlinnades on vist Plaza de la Republica (vabariigi väljak). Selline näeb välja Mracaibo oma. See on 1 peenemaid kohti Maracaibos.

Pilt 4: Maracaibo Metroo! jaa jaa, Mracaibos on ka metroo. Mina seda kunagi kasutanud ei ole, sest seda ehitatakse kuskile linna äärde, kuhu keskmine kodanik tavaliselt ei satu. Tulevikus tuleb see siia kesklinna kanti ka vist. Metrood on juba tükk aega ehitatud ja nagu piltilt näha see juba töötab ka..mõned liinid kuskil äärelinnas.

Pilt 5: Vedurijuht Huugo. Rahvale tuleb ikka öelda ja näidata ka, kes metroo ehitas. President isiklikult teeb sõitu ja lehvitab rahvale.

Nagu nägite on Venetsueela lisaks kõigele ka moodne .

Venetsueelas on põhiliseks energiaallikaks hüdroenergia. Jõgi, kust seda ammutatakse on aga kuivama hakanud, kuna millegipärast sajab nüüd palju vähem vihma.

veetase

Selle pildi sain kuskilt ajalehest ning see näitab kui palju veetase ühe aastaga langenud on. (Kirik ehitati ilmselt siis, kui jõel veel hüdroelektrijaama ei olnud.)

Kuna vett enam ei ole siis hakkas valitsus energiat säästma. Vastavalt spetsiaalsele graafikule võetakse alajaamade (ma arvan, et siin on ka alajaamad) kaupa vool kaheks tunniks ära. Eelmisel nädalal ei olnud mul elektrit 15.00-17.00, sel nädalal 13.00-15.00. Hullult tüütu, sest kui õhukonditsioneer külma ei puhu hakkab siin väga kiirelt väga palav .

Kõige rajum on aga see, et valgusfooridel pole ka elektrit. Venetsueela liikluskultuurist olen varem kirjutanud, ilma valgusfoorita suurtel avenüüdel on see 2 tundi päevas veelgi rajum .

Tänu sellele elektrisäästuprogrammile olla ka palju peent tehnikat tuksi läinud ja palju toitu roiskunud. Päris õõva tekitav on ka pimedate linnajagude vahel autoga sõita, arvestades seda, et siin on niigi othlik.

Igal asjal on ka positiivne külg. Kui elekter ära läheb, siis veedavad perekonnad õdusalt koos aega – vestlevad maja ees, mängivad kaarte või doominot ja vannuvad presidenti .

Pilti ka.

Täpselt sellised siin elektripostid välja näevadki. Mõnel on veel rohkem juhtmeid, teistel vähem. Seda ma ei suuda mõista, kuidas nad nendel juhtmetel seal puntras vahet teevad

Lennujaamas kordus sama mis 2007. aastal, kui ma esimest korda sellesse hullumeelsesse ja imeilusasse kohta sattusin. Kui ma oma gringo-näoga tollist ja muust jamast läbi sain olid kohe vastas abivalmid mundris lennujaama töötajad, kes mu kohvritele transateenust ja dollaritele vahetusteenust pakkusid. Ainuke vahe oli selles, et minust oli vahepeal saanud dollarite vahetamise proff ja ma ei nõustunud enam esimese hinnaga, mis mulle pakuti (soovitus ka sinule turist – vaata siit kui palju dollar maksta võiks).

Venetsueelasse jõuda on lihtne, siin edasi liigelda aga palju keerulisem. Näiteks minu lend Caracas-Maracaibo hilines 3 tundi, seega oli mul aega kohalike suurepäraseid turundusnippe pildistada.

Hamburgerid ja internet

Üheks nende lemmiksõnaks on ka full, mis teatavasti on inglise keel. Venetsueelas kasutatakse aga väga palju inglise keelseid sõnu, kuna USA on siinsamas.

Täispitsa

Süsteemi ajalool ei hakka pikemalt peatuma. Lühidalt: Venetsueela praegune sarmikas president kehtestas millegipärast nn. dollari limiidi. Aastatega on see arenenud ning kohalikel on järjest raskem dollareid saada.

Miks see süsteem Venetsueela rahva elu keeruliseks teeb:

- Venetsueelas saab ametlikus rahavahetuspunktis oma dollarid maha müüa, kuid dollareid sealt osta ei saa (ka kohalikud mitte)

-  Venetsueela kodanik saab välismaal reisides kuus 250 dollarit välja võtta (veel aastal 2008 sai 500 dollarit). Kui tal on krediitkaart, siis ta saab sellega maksta korraga ka näiteks 1000 dollarit (oleneb tema limiitidest), kuid aasta limiidiks jääb ikka 12X250 USD.  Kõige parem on see, et nüüd hiljuti muutus asi veel karmimaks ja enne reisi tuleb tohutu bürokraatia läbida, et CADIVI sulle dollareid annaks (mitte sulas, vaid lubaks neid sul välismaal välja võtta/maksta krediitkaardiga). Loe mis CADIVI on siit. Augustis käis mul külaline Venetsueelast, kelle reis oli väga stressirohke, kuna mingil hetkel otsustas CADIVI tema dollarid nn. ära keelata ning ta ei saanud keset reisi enam kaardiga maksta. Venetsueelalaste dollariprobleeme olen ka teistel reisidel korduvalt näinud.

- Kõik imporditud kaubad on hästi kallid (enamus kaupu on imporditud, kuna nad ise väga midagi ei tooda, vaid puurivad naftat), kuna ka importijatel ärikatel on limiit ja nad peavad ostma dollareid mustalt turult, milleni ma kohe jõuan.

Miks see süsteem turistidele hea on:

- Jõudes Venetsueelasse on sul lennujaamas võimalus valida, kas sa tahad odavalt või kallilt reisida. Kui eelistad kõike kallilt osta, siis mine ametlikku valuutavahetuspunkti, kus 1 dollar = u. 2 bolivar fuertet.  Kui raha napib siis otsi üles must turg. Enamasti leiab see sind ise kui sa seda vajad, nagu A-Team. Musta turu esindajaks on tavaliselt taksojuhid või lennujaamatöötajad, kes ütlevad sulle “dollar”, “cambio”, “dollar”, “gringo” jne. Ajades äri nendega 1 dollar = u. 6 bolivar fuertet. Lihtne matemaatika näitab, et ostes kohalikku raha mustalt turult saab kõik 3 korda odavamalt . Musta turu kurss ka kõigub, tavaliselt on 6, aga teinekord langeb mõneks kuuks 4 või 5 peale. 2008 aastal oli korraks isegi 3, kuid see on juba erand. Enne väljalendu saab internetist vaadata, palju taksojuhtide käest küsida. Selleks on musta turu blog, kust saab hispaania keeles või google translatori eesti keeles lugeda uskumatuid lugusid Venetsueela rahandusest ja kohalike sõimu kommentaaride näol . (kõigest seal google translator aru ei saa, seega peaksin kunagi Venetsueela roppustest ka kirjutama ). Paremal nurgas on ka hetke kurss nähtaval, selle tähtsa lehe leiab siit.

Taksojuhid viivad selle raha enda bossile, kes müüb dollareid jõukatele kodanikele (kes vajavad raha reisimiseks), ärikatele (kes tahavad värvilist paberit ja nätsu importida) jne.  Neid taksojuhte pole mõtet väga karta, sest nad on tavalised inimesed, kes tahavad väikest lisaraha teenida. Loomulikult peab aga  ettevaatlik olema ja vahetusprotsess mitte väga avalikult ja laiates läbi viia, sest see on ebaseaduslik.

Mida peaks meeles pidama:

- Ärge Venetsueelas kaardiga makse, sest siis võetakse raha ametliku kursi järgi ja kõik on väga kallis.

- Enamus reisiraha sulas kaasa võtta.

- Venetsueela on ohtlik maa, seega bolivar fuerte ja dollaripakid tuleb hoolikalt ära peita, sest kõik teavad et gringol on palju dollareid kaasas.

Kokkuvõte:

- Venetsueelasse minnes võta kaasa sularaha.

- Vaheta mustal turul lennujaamas (musta turu leiab ka linnapeal, aga ohutum on lennujaamas)

- Ära maksa kaardiga

-Kursid veelkord: Ametlikult 1 usd = u. 2. bolivari/mustalt 1 usd = 4-7 bolivari (jälgi siit)

-Sellest süsteemist ei peagi kohe aru saama, kui midagi jäi ebaselgeks vastan kommentaaridele .

Kuna tegemist oli väga lühikese visiidiga ning ma siiani nendele Venetsueela süsteemidele hästi pihta ei saa, siis siit väga praktilist reisikirja ei tule.

Pt. La Cruz on kuurortlinn, mis asub Maturinist (siin ma hetkel elan) umbes 200 km kaugusel. Lähim suurlinn on Venetsueela Barcelona (umbes 30 km vist). Kuurortlinna võib võrrelda Marbellaga Hispaanias – palju turiste, uhked hotellid, mägine ilus rannik, ööklubid, restoranid, rand, palmid, villad, kaubanduskeskused. Marbella on siiski ilusam, ohutum, puhtam ja kallim. Tegemist pole aga kindlasti mitte tippkuurortiga, kuna vaadet merele riivavad pidevalt naftatankerid, mis tulevad lähedal asuvast sadamast, mis on maakonna suurim.

Pto. La Cruz autoaknast

Pt. la Cruzist käivad praamid La isla Margaritale, mis olla nii Venetsueela kui ka välisturistide meelispaik. Praamipilet maksab kohalike sõnul umbes 50 000 Bolivari ja kiire praamiga kestab reis 3 tundi(u. 100 krooni, kui dollarid vahetada “hea kursiga”), samas tuleb kohalikelt väga erinevat infot hindade kohta…pean need hinnad ikka ise välja uurima.

Kuna Venetsueelalased pole nädalavahetuse planeerimises just tipptegijad ning liiklus on siin kõikjal tihe (teid on vähe ja bensiin hästi odav) jõudsime kohale alles laupäeva pärastlõunal ning pühapäeva pärastlõunal tulime juba tagasi. Meele tegi rõõmsaks aga see, et firma maksis peaaegu kõik kinni ning ülejäänud käristas naabrimees välja, kuna tema elukaaslane lõpetas avatud ülikooli (kui siin seda sedasi kutsutakse), seetõttu olid kohal ka tema sugulased ja teised põnevad inimesed.

Hotell oli igaljuhul väga luks ning eriti õdus. Siseõu oli nagu dzungel mitme suure basseiniga, mille ääres sai peeneid kokteile proovida. Pirakas Pina Colada kokteil maksis u 20 eeki (ametliku kursi järgi 50 EEKi). Neljane tuba hotellis maksis vist 215 000 Bolivari e siis vastavalt u. 400 / 1000 eeki. (neljane tuba!!!).

Hotelli siseõu

Kui päevatoimetused tehtud olid ööklubid hotelli lähedal kõik täis ning ukse taga pikad järjekorrad. (ööklubisse sisse saamiseks pead ukse peal mingi joogitalongi ostma….see on paras kauplemine, lähed suurema kambaga pead näiteks terve pudeli osta jne. piletit ei pea aga ostma). Läksime hoopis kasiinosse, kus oli kolm suurt ruumi – 1 normaalne ruum, mis nägi välja nagu kasiino, bingoruum ja peoruum. Kamp kellega ma läksin oli imselt liiga palju napsutanud, kuna alguses suundusime bingoruumi (kus kuulis koguaeg hispaania keelseid numbreid), kus neil oli tõsine plaan pidutsema hakata. Õnneks tulid kõik mõistusele ja me suundusime peoruumi, kus oli elav muusika ning käis tants ja trall. Kohe kui maha istusime selgus, et peame kamba peale pudeli viskit ostma. Kõik pidid vist andma 20 000 (40/100 EEK). Viskit segatakse siin veega…jäkkkk. Pidu oli aga tore, boss rääkis vist salaja mingi tsiki ka pehmeks, et ta mind tantsime kutsuks:P. Seega sain oma Eesti tantsuvõtetega kuumi latiinorütme proovida. Kasiinos sai muide tasuta popcorni.

Järgmine päev proovisime ranna ka ära. Nõuanne kõigile, kes arvavad et neil on supernahk (nagu mina) ja ei ole kunagi päikesekreemi kasutanud, Venetsueelas tuleb seda kindlasti teha, kuna minu kogemus päiksekreemita oli päris valulik. (samas eestis või hispaanias pole ma seda kunagi kasutanud ning probleeme pole olnud). Rand oli täitsa ok ning iga 5 minuti tagant saabus keegi kes midagi müüs (jäätis, õlu, hügieenitarbed, austrid, teised mereannid). Mingid tatuusokerdajad kõndisid ka ringi, kes tegid ajutisi tatoosid..eriti tugeva sinise värviga.

Lõbusamaks läks siis, kui naabrinaise himur vend saabus. Pervo hakkas mulle kohe hispaania keelt õpetama: totonota, totona, totonita (kõik need sõnad tähendavad ühte ja sama asja, totonota on siis ülivõrre jne . Pärast keeleõpet oli kohustuslik kõik rannas olevad totonotad üle vaadata. Päris värvikas kuju. Kuna selline nurjatu kambas oli, hakkasime varsti ka õlut jooma. Kusjuures eriti mõnus on seda Kariibi mere lainetes teha, proovisime kohe mitu. Pärast seda, kui ta oli pikalt meie lähedal ujuvaid tütarlapsi põrnitsenud teatas kutt, et ta on armunud ning me läksime señoritadega juttu tegema. Jutt Eesti printsist tegi viimased päris ärevaks…tahtsid et ma neile eesti keeles midagi ilusat ütleksin .

Nädalavahetuse juurde käis ka väike seebikas. Naabrinaise koolilõpetamist olid tähistama tulnud viimase lahutatud vanemad (Venetsueela rikkad ja ilusad), kes polnud u. viimased 5 aastat suhelnud, mõlemal kaasas endast tunduvalt noorem ja ilusam silmarõõm. Isegi palju näinud naabrinaine ohkas seda mainides ja mulle eriti põhjalkult jutustades. Eriti huvitav oli tema isa, kes oli indiaanlane (indiaanlased ei ole siin  tavaliselt rikkad ja ilusad)…nägi välja kohe nagu päris indiaanlane.

Kogu see põnevus ja toredus sai aga pühapäeva pärastlõunal läbi ning kogu kamp läks laiali, kes Maturini, kes Caracasesse jne.

aga 1 õhta

… tuli meile külla 1 minu tulevane õpilane (elame bossuga firma majas ning see nurjatu meelitab siia vahel poisse, tüdrukuid jne. ). Tagantjärgi saab öelda, et temast ei saanudki kunagi minu õpilast. Tal oli kaasas kotitäis väikseid siniseid õllesid ja pizza. Pärast seda kui olin talle ennast tutvustanud ja maininud, et ma eestlane, ta hullus. Eesti huvitas teda kohe väga, muudkui uuris ja uuris (naised, ilm, palk, kommunism jne. Mingi hetk tekkis tal idee minna jalgpalli vaatama. Helistas mitmele sõbrale ja kutsus neid ka, igas kõnes mainis ta ära, et ta tuleb oma sõbraga Eestist

Naabrimees viskas meid oma XXXXL maasturis ära..mingisse parklasse staadioni kõrval. Jalgpalli vaatamine nägi niimoodi välja, et tema gäng tuli staadioni lähedale parklasse kokku ja hakkas seal õlut jooma. See oli kergendus, sest mulle eriti ei meeldi see klassikaline jalgpalli vaatamamine. Juttu ja õlut jätkus parklas kauemaks, kõik tahtsid ju kuulda imelisest Eestimaast. Täitsa meeliylendav kogemus, sest Eestis kõll Eestimaast rääkimine tüdrukutel silmi särama ei pane . Tegemist oli igatähes siira huviga ning õlut osteti ka mulle palju. Seega lood Eestimaast läksid aina hoogsamaks ja huvitavamaks.

Mingi hetk sai jalgpallimats vist läbi, sest kamp otsustas kuskile mujale minna. Transpordi pärast ei pidanud muretsema, kõik olid jõukad insenerid ja autosid oli mitu. Hüppasime siis ühe maasturi kasti ja hakkasime mööda linna ringi kruiisima. Eestis on see vist väga keelatud, siin aga paneb päris palju inimesi tsiibikastis värskes õhus ringi. Kuna õlut oli juba palju mekitud, oli see kast seest päris pehme, seega mulle meeldis väga. Sai linnarahvale lehvitada ja juuksed ka lehvisid tuules,nagu lahtise autoga ikka.

Pidu jätkus ühes tanklas, kus oli pood ja selle ees lauad. Lauadade ümber istuti ja joodi. Tegemist oli minu esimese peoga tanklas, õliinsener Berthaga aga ei saanudki seekord jutule, ta oli liiga hõivatud mingis teises lauas… Ega seal tanklas hakkaski peoõhtu juba läbi saama ja tekkis isu koju minna. Inimesed on siin väga lahked ning pop kastikas viskas mind koju ära.
Imekombel sel ööl töötas ka internet, seega peole pani punkti bossule eesti muusika tutvustamine ja külmkapi ülekoormuse vähendamine – eelpoolmainitud kutt oli ju õrnad plastikriiulid raske õllekoorma alla pannud.

Täna hommikul oli muidugi väike pettumus, arvestasin kella 7ni veega ning ärkasin kell 6.30 et ennast kasida ja nõusid pesta, pärast habeme ajamist u. kell 6.40 vesi aga läks ja dussi alla ei saanudki . Ehk homme on parem päev…ega ise tuleb ka hoolikam olla ja mitte viimasele poolele tunnile oma toimetusi jätta.

Korterinaabrilt Luisilt uurisin, kas probleem laheneb. Ütles et ei, sest viimase 5 aasta jooksul on piirkonda ehitatud hästi palju eramaju ja Maracaibo kõige suurem kaubanduskeskus “Sambil“. Probleemid olla alanud sellega, et järjekorde eramajade rajoon ühendati veevõrku. Kahju kohe neist, mina saan ju kunagi Eestisse lennata, kus vett lausa vohab .

Tegelikult on see täitsa tavaline probleem siin ja kohalikud seda küll blogimisväärseks sündmuseks ei pea. Vett napib igas linnajaos. Marru ajab see, et erikuraditipprajoonidest mööda sõites võib näha, kuidas neis VEEGA põõsaid ja lilli kastetakse.

Naljakas on ka see, et linn asub L-Ameerika suurima järve kaldal. Järv on aga ära reostatud, kuna sealt ammutatakse vee asemel naftat. Ega bensiin ongi siin odavam kui vesi. Liiter bensiini on umbes 20 sendi kandis, liiter vett poes on aga kümpa (Eesti rahas….ilma mullita).

Ei oskagi nüüd öelda kumb parem maavara on, kas nafta voi vesi…

Peske ennast! Enne kui vesi ära läheb.

Ühte eksootilisse puhvetisse me läksimegi. Branko ütles, et see on meeste baar ning me joome seal mõned õlled. Tõepoolest oli seal palju mehi. Silma torkas samas ka palju naisi – napis ametivormis, värvitud jne. otsisid neiud poiste pilke ning läksid tihti lausa ise jutule. Elevust kui palju. Mingi hetk tuli minu juurde üks vanem härra, kes oskas isegi inglise keelt: “Hello gringo, I have cocaine and marijuana”. Lisaks sellele teadis ta ka suurepäraselt tüdrukute hinnaklassi. Alguses ytles 100 Bs, kui ma ainult silmi pööritasin ja vaikselt naerda kihistasin langes hind 20% 80 bolivari peale.

Lõpetasime Brankoga õlled ning üritasime baarist väljuda, uks oli aga lukus. Kui mina kogemusteta ontlik Eesti poiss veidi kohkusin, siis Branko naljatas, et kohe tuleb “sexual coordinator” ja laseb meid välja. Vanem kogukas naine tuligi võtmekimbuga ning avas ukse. Tegelikult ongi siin normaalne, et väikeste turvameesteta poodide, baaride ja teiste asutuste uksed on lukus, kuna siin on lihtsalt nii ohtlik. Olin selle unustanud, kuna need suurlinna tasulised daamid ja maskuliinsed kliendid olid mu veidi ärevusse ajanud.

Seekord jäi tippteenus proovimata. Ega ma seda ilmselt kunagi proovima ka ei saa, kuna 80 Bs on rohkem kui mu päevapalk ning tasulised daamid on ka mulle alati hirmuäratavad tundunud.

Reede

Msnis:

J: Kuule see tüüp keda sa mainisid ei saa meie korteris ööbida, sest Luisile ei meeldi see
B: Pajatab pikalt, kuidas ma Luisi peaks veenma jne.
J: aha, veel i asi. Saada mulle see avaldus nüüd.
B: Kuule ma töötan praegu, ei ole mitte aega praegu.
J: vaikib, pettunud

Detaile on piisavalt kirjutatud ja need ei ole ilmselt enam huvitavad. Lugu lõppes niimoodi, et firma tegi mind töölt lahti, kuna neil polnud mulle tööd anda ja lisaks sellele läksid nad Brankoga tülli. See olin 2 nädalat töötu, sain sõpradega ilusti reisida ja esimese asjana peale reisi otsis mulle asjalikum AIESEC-i liige kui Branko uue popi töökoha . Nagu Venetsueela muinasjutt, aga see ongi selline maa, kus pidevalt on mingi jama ja siis väga õnnelik lõpp.