Kuidas ma Venetsueelasse sattusin ja mis ma siin teen

Venetsueelasse sattusin ma tänu rahvusvahelisele tudengiorganisatsioonile AIESEC, mille kaudu saavad tudengid minna praktikale enam kui sajas riigis. Venetsueela valisin sellepärast, et see on Lõuna-Ameerikas ning kohaliku AIESEC-i esindaja vastas mulle kõige kiiremini.

Asun nüüd linnas nimega Maracaibo (kust ma selle kuu lõpus kolmeks kuuks teise linna kolin) praktikal ettevõttes Oxford Education ning hakkan naftaärikatele inglise keelt õpetama. Olen juba 2 päeva tööl käinud, töö tegemiseni pole siiski veel jõudnud, hetkel nad koolitavad mind ja lasevad sisse elada. Keegi siin kindlasti üle ei tööta ning kolleegid on väga lahked ja abivalmid, seega saab mul siin kindlasti tore olema.

Viisa: Eestlased saavad Venetsueelas viisata viibida 3 kuud, jäädes pikemaks ajaks on siiski viisat vaja. Õnneks andis kohalik AIESEC sellest mulle ka viimasel hetkel teada (olin ise varakult saatkonda helistanud ning sealt öeldi, et viisa saan muretseda kui ma juba Venetsueelas olen) ja jõudsin enne reisi algust Helsingist viisa ära otsida. Kui saatkonda jõudsin oli tööpäev juba alanud, kuid mulle öeldi, et viisaga läheb vähemalt 3 päeva, olgugi et olin oma tulekust ette teatanud ning Venetuseela AIESEC olevat ka kõik juba korda ajanud. Minu siira palumise peale öeldi lõpuks, et tule siis lõuna ajal tagasi, ei läinud poolt pävagi ning viisa oli juba käes.

Saabumine Caracase lennujaama: Juba lennukis anti mulle mitu paberit, kuhu pidin kirjutama kui kauaks jään, mis mul kaasas on jne. Pärast paberite täitmist jõudsin veel siesta pidada ning juba paistiski mägine ja tihedalt asustatud Venetsueela rannik. Vaatepilt oli võimas, seega jäin veel kauaks lennuki aknast välja vahtima.
Lennukist väljudes oli tunne nagu astuks sauna. Seda sauna oli umbes 100 meetrit, siis algas juba lennujaamahoone, kus oli konditsioneer, mis on kõikide kohalike hoonete standarvarustuses. Tollis oli pikk ja aeglane jarjekord, oletasin et minuga läheb veel eriti kaua aega, kuna tulen Eestist ja mul on suur kohver. Olin valmis pikaks hispaania keelseks vestluseks, tollitöötaja vaatas aga tuima näoga korraks passi, siis arvutiekraanile kust ta leidis kiirelt riigi nimega Eesti. Seejärel viskas ta minu hoolega täidetud paberi teiste juurde hunnikusse ning virutas passi punase templi….buenos dias señor.

Pagasilindi juures tõdesin röömuga, et ka minu seljakott oli ilusti kohale jõudnud. Sain ainult natukene jalutada, kui minu juurde tuli vormis härra, näitas mulle oma kaarti ning teatas, et tema on siin minu aitamiseks. Rääkis lausa inglise keelt ning uuris kuhu ma lähen. Rääkisin talle oma loo ning “sain teada”, et Maracaibosse lennu ostmiseks on mul kindlasti sularaha vaja (etterutates võib öelda, et ei ole) ning ta näitab mulle, kust seda saab. Ametlikust valuutavahetuspunktist, kus dollari eest saab 2000 bolivari, kõndisime kohe mööda, kuna see olevat v2ga kehv kurss (on jah).  Läksime hoopis tema tuttava tsiki juurde autorendifirmas, kes leti alt mulle kiirelt 100 dollari eest 300 000 bolivari luges (tol hetkel tundus see mulle väga hea diil, rohkem ma aga ei vahetanud, kuna kohalik AIESECI tüüp ei soovitanud seda teha). Pärast ebaseaduslikku valuutavahetust juhatas see bendejo mind terminalist välja ning näitas umbes 400 meetri kaugusel asuvat kohalike lendude terminali. Paljaks ei röövinudki ja narkotsi ka kehaõõnsustest ei otsinud .

Vahepalaks dollarite kohta:

Dollarid on Venetsueelas defitsiit, seetõttu eksisteerib siin must turg. Vahetades dollarid ametlikus valuutavahetuspunktis, saab 1 dollari eest 2100 bolivari, tundes õigeid inimesi, saab mustal turul 1 dollari eest u. 5000 bolivari. (lennujaama musta turu bendejode käest sain ma 4000 bolivari, seega nad väga ei lüpsnudki mind .

Lühidalt:

Ametlik kurss (muutub pidevalt, aga on ikkagi kehv):

1 dollar – 2100 bolivari

seega 1 EEK u. 190 bolivari

Mustal turul:

1 dollar – kuni 5300 bolivari

seega 1 EEK kuni 480 bolivari

M6ningate kõige hädavajalikemate artiklite hinnad:

1 liiter bensiini 100 bolivari (50 Eesti senti !!!!!!)

0,33 6lu baaris 1500 bolivari

normaalne lõuna u. 15 000 bolivari

pudel head rummi 25 – 30 000 bolivari

yhistransport linnas 1000 – 2000 bolivari

Taksosõit suurlinnas (Maracaibos) u. 30 000 bolivari (küllaltki pikk reis)

Internet 1000 – 3000 bolivari tund

samas paljud toiduained on küllaltki kallid ning näiteks piima, mune ja suhkrut on poest tihti raske saada.

Jätkan nüüd oma esimeste elamuste kirjeldamist.

Lend ja saabumine Maracaibosse: Pärast pikka päeva Caracase lennujaamas sain õhtul kell üheksa lõpuks Maracaibo lennukile. Nii vanas lennukis pole ma veel kunagi lennanud, samuti pole ma kohanud nii lahkeid kaasreisijaid. Minu kõrvale istus 1 tore naine, kellel oli kotitäis maiusi, mida ta minuga kohe jagama hakkas . Lisaks andis ta mulle oma telefoni numbri ning kutsus mind jõuluajal endale kylla. Otse loomulikult rääkis ta mulle enda tööst (arst kuskil linnas), perest jne. Kuna ta oli haritud ja jõukas, oskas ta isegi inglise keelt.

Lennuk lendas üle Caracase, mis on lennujaamast u. 28 km kaugusel. Tegemist on suure linnaga, mägede vahel jõeorus. Lennukist avanes linnale suurepärane vaade.  Pärast Caracast oli tükk aega pimedust, kuna lennuk lendas Kariibi mere kohal ning siis paistis järgmine suurlinn, nimeks Maracaibo .

Lennujaamas ootas mind soe vastuvõtt kohaliku AIESEC-i poolt. Lennujaama oli vastu tulnud lausa 2 autotäit inimesi. Veel soojem hakkas lennujaamast väljudes, sest siin on ka öösel väga väga palav ning mul oli endiselt jakk seljas. Parklas Jose (kohaliku AIESEC-i mingi tegija) auto juures anti mulle kohe rummipudel ning öeldi “Welcome to Venezuela”. Päris maitsev. Õnneks oli mul kaasas Vana Tallinn, millega ma kohe vastulöögi andsin. See meeldis kõigile väga ning tegi kohe 2 ringi, enne kui ma jõudsin selle uuesti kotti peita. Mõned vanemad tegijad olid Vana Tallinnat juba proovinud, kuna paar aasta tagasi oli siin 1 praktikant Eestist – Olesja, kellest kõik ainult head räägivad….eriti mehed . Joomaks seal lennujaama parklas aga ei läinud, lihstalt väike jäämurdmine;)

Lennujaamast suundusime kohe ühte poppi söögikohta, kus sai proovida kohalikke hõrgutisi ja siis viidi mind ära ööbimiskohta…mingi ajutine koht ühe vanatädi juures, kus ma olen nüüdseks olnud juba 2 nädalat…selle nädala lõpus kolin õnneks v2lja, hoopis teise linna…Maturini (3 kuuks). Esimesel õhtul ei saanudki veel väga hästi aru, kuhu ma sattunud olen .