Põhjalikult Venetsueelas raha vahetamisest

Olen paljudele reisihuvilistele rääkinud müstilisest “mustast ja valgest” turust dollarite vahetamiseks Venetsueelas, lisaks olen sellest kirjutanud ka oma blogis. Kuna sellest ei peagi kohe aru saama (mina ise ka alguses ei saanud aru, kuigi puutusin sellega kohe pärast lennukist maha saamist kokku) siis pühendan sellele terve postituse, võimalikult arusaadavalt, et rahaasjad sellel kaunil maal kõigil korras oleks.

Süsteemi ajalool ei hakka pikemalt peatuma. Lühidalt: Venetsueela praegune sarmikas president kehtestas millegipärast nn. dollari limiidi. Aastatega on see arenenud ning kohalikel on järjest raskem dollareid saada.

Miks see süsteem Venetsueela rahva elu keeruliseks teeb:

- Venetsueelas saab ametlikus rahavahetuspunktis oma dollarid maha müüa, kuid dollareid sealt osta ei saa (ka kohalikud mitte)

-  Venetsueela kodanik saab välismaal reisides kuus 250 dollarit välja võtta (veel aastal 2008 sai 500 dollarit). Kui tal on krediitkaart, siis ta saab sellega maksta korraga ka näiteks 1000 dollarit (oleneb tema limiitidest), kuid aasta limiidiks jääb ikka 12X250 USD.  Kõige parem on see, et nüüd hiljuti muutus asi veel karmimaks ja enne reisi tuleb tohutu bürokraatia läbida, et CADIVI sulle dollareid annaks (mitte sulas, vaid lubaks neid sul välismaal välja võtta/maksta krediitkaardiga). Loe mis CADIVI on siit. Augustis käis mul külaline Venetsueelast, kelle reis oli väga stressirohke, kuna mingil hetkel otsustas CADIVI tema dollarid nn. ära keelata ning ta ei saanud keset reisi enam kaardiga maksta. Venetsueelalaste dollariprobleeme olen ka teistel reisidel korduvalt näinud.

- Kõik imporditud kaubad on hästi kallid (enamus kaupu on imporditud, kuna nad ise väga midagi ei tooda, vaid puurivad naftat), kuna ka importijatel ärikatel on limiit ja nad peavad ostma dollareid mustalt turult, milleni ma kohe jõuan.

Miks see süsteem turistidele hea on:

- Jõudes Venetsueelasse on sul lennujaamas võimalus valida, kas sa tahad odavalt või kallilt reisida. Kui eelistad kõike kallilt osta, siis mine ametlikku valuutavahetuspunkti, kus 1 dollar = u. 2 bolivar fuertet.  Kui raha napib siis otsi üles must turg. Enamasti leiab see sind ise kui sa seda vajad, nagu A-Team. Musta turu esindajaks on tavaliselt taksojuhid või lennujaamatöötajad, kes ütlevad sulle “dollar”, “cambio”, “dollar”, “gringo” jne. Ajades äri nendega 1 dollar = u. 6 bolivar fuertet. Lihtne matemaatika näitab, et ostes kohalikku raha mustalt turult saab kõik 3 korda odavamalt . Musta turu kurss ka kõigub, tavaliselt on 6, aga teinekord langeb mõneks kuuks 4 või 5 peale. 2008 aastal oli korraks isegi 3, kuid see on juba erand. Enne väljalendu saab internetist vaadata, palju taksojuhtide käest küsida. Selleks on musta turu blog, kust saab hispaania keeles või google translatori eesti keeles lugeda uskumatuid lugusid Venetsueela rahandusest ja kohalike sõimu kommentaaride näol . (kõigest seal google translator aru ei saa, seega peaksin kunagi Venetsueela roppustest ka kirjutama ). Paremal nurgas on ka hetke kurss nähtaval, selle tähtsa lehe leiab siit.

Taksojuhid viivad selle raha enda bossile, kes müüb dollareid jõukatele kodanikele (kes vajavad raha reisimiseks), ärikatele (kes tahavad värvilist paberit ja nätsu importida) jne.  Neid taksojuhte pole mõtet väga karta, sest nad on tavalised inimesed, kes tahavad väikest lisaraha teenida. Loomulikult peab aga  ettevaatlik olema ja vahetusprotsess mitte väga avalikult ja laiates läbi viia, sest see on ebaseaduslik.

Mida peaks meeles pidama:

- Ärge Venetsueelas kaardiga makse, sest siis võetakse raha ametliku kursi järgi ja kõik on väga kallis.

- Enamus reisiraha sulas kaasa võtta.

- Venetsueela on ohtlik maa, seega bolivar fuerte ja dollaripakid tuleb hoolikalt ära peita, sest kõik teavad et gringol on palju dollareid kaasas.

Kokkuvõte:

- Venetsueelasse minnes võta kaasa sularaha.

- Vaheta mustal turul lennujaamas (musta turu leiab ka linnapeal, aga ohutum on lennujaamas)

- Ära maksa kaardiga

-Kursid veelkord: Ametlikult 1 usd = u. 2. bolivari/mustalt 1 usd = 4-7 bolivari (jälgi siit)

-Sellest süsteemist ei peagi kohe aru saama, kui midagi jäi ebaselgeks vastan kommentaaridele .

Pildiseeria Maracaibost

Ülevaatlik pildiseeria Maracaibost, kus näeb ära kõik turistidele mõeldud vaatamisväärsused (palju neid ei ole). Selleks, et näha tõelist raju kohalikku elu, tuleb aga ise kohale minna. Nõrganärvilistele ei soovita .

Reisijutt – Puerto La Cruz

Kuna ma olen nüüd tänu seebikale ja eelmise firma allakäigule ajutiselt töötu, siis on mul aega sahtlites tuhnida. See lugu on ka millalgi novembris sahtlisse kirjutatud. Hinnad on seal veel vanades bolivarides ja musta turu kursi järgi eriti soodsad, sest novembris maksis dollar siin palju rohkem.

Kuna tegemist oli väga lühikese visiidiga ning ma siiani nendele Venetsueela süsteemidele hästi pihta ei saa, siis siit väga praktilist reisikirja ei tule.

Pt. La Cruz on kuurortlinn, mis asub Maturinist (siin ma hetkel elan) umbes 200 km kaugusel. Lähim suurlinn on Venetsueela Barcelona (umbes 30 km vist). Kuurortlinna võib võrrelda Marbellaga Hispaanias – palju turiste, uhked hotellid, mägine ilus rannik, ööklubid, restoranid, rand, palmid, villad, kaubanduskeskused. Marbella on siiski ilusam, ohutum, puhtam ja kallim. Tegemist pole aga kindlasti mitte tippkuurortiga, kuna vaadet merele riivavad pidevalt naftatankerid, mis tulevad lähedal asuvast sadamast, mis on maakonna suurim.

Pto. La Cruz autoaknast

Pt. la Cruzist käivad praamid La isla Margaritale, mis olla nii Venetsueela kui ka välisturistide meelispaik. Praamipilet maksab kohalike sõnul umbes 50 000 Bolivari ja kiire praamiga kestab reis 3 tundi(u. 100 krooni, kui dollarid vahetada “hea kursiga”), samas tuleb kohalikelt väga erinevat infot hindade kohta…pean need hinnad ikka ise välja uurima.

Kuna Venetsueelalased pole nädalavahetuse planeerimises just tipptegijad ning liiklus on siin kõikjal tihe (teid on vähe ja bensiin hästi odav) jõudsime kohale alles laupäeva pärastlõunal ning pühapäeva pärastlõunal tulime juba tagasi. Meele tegi rõõmsaks aga see, et firma maksis peaaegu kõik kinni ning ülejäänud käristas naabrimees välja, kuna tema elukaaslane lõpetas avatud ülikooli (kui siin seda sedasi kutsutakse), seetõttu olid kohal ka tema sugulased ja teised põnevad inimesed.

Hotell oli igaljuhul väga luks ning eriti õdus. Siseõu oli nagu dzungel mitme suure basseiniga, mille ääres sai peeneid kokteile proovida. Pirakas Pina Colada kokteil maksis u 20 eeki (ametliku kursi järgi 50 EEKi). Neljane tuba hotellis maksis vist 215 000 Bolivari e siis vastavalt u. 400 / 1000 eeki. (neljane tuba!!!).

Hotelli siseõu

Kui päevatoimetused tehtud olid ööklubid hotelli lähedal kõik täis ning ukse taga pikad järjekorrad. (ööklubisse sisse saamiseks pead ukse peal mingi joogitalongi ostma….see on paras kauplemine, lähed suurema kambaga pead näiteks terve pudeli osta jne. piletit ei pea aga ostma). Läksime hoopis kasiinosse, kus oli kolm suurt ruumi – 1 normaalne ruum, mis nägi välja nagu kasiino, bingoruum ja peoruum. Kamp kellega ma läksin oli imselt liiga palju napsutanud, kuna alguses suundusime bingoruumi (kus kuulis koguaeg hispaania keelseid numbreid), kus neil oli tõsine plaan pidutsema hakata. Õnneks tulid kõik mõistusele ja me suundusime peoruumi, kus oli elav muusika ning käis tants ja trall. Kohe kui maha istusime selgus, et peame kamba peale pudeli viskit ostma. Kõik pidid vist andma 20 000 (40/100 EEK). Viskit segatakse siin veega…jäkkkk. Pidu oli aga tore, boss rääkis vist salaja mingi tsiki ka pehmeks, et ta mind tantsime kutsuks:P. Seega sain oma Eesti tantsuvõtetega kuumi latiinorütme proovida. Kasiinos sai muide tasuta popcorni.

Järgmine päev proovisime ranna ka ära. Nõuanne kõigile, kes arvavad et neil on supernahk (nagu mina) ja ei ole kunagi päikesekreemi kasutanud, Venetsueelas tuleb seda kindlasti teha, kuna minu kogemus päiksekreemita oli päris valulik. (samas eestis või hispaanias pole ma seda kunagi kasutanud ning probleeme pole olnud). Rand oli täitsa ok ning iga 5 minuti tagant saabus keegi kes midagi müüs (jäätis, õlu, hügieenitarbed, austrid, teised mereannid). Mingid tatuusokerdajad kõndisid ka ringi, kes tegid ajutisi tatoosid..eriti tugeva sinise värviga.

pto la cruzi rand

Lõbusamaks läks siis, kui naabrinaise himur vend saabus. Pervo hakkas mulle kohe hispaania keelt õpetama: totonota, totona, totonita (kõik need sõnad tähendavad ühte ja sama asja, totonota on siis ülivõrre jne . Pärast keeleõpet oli kohustuslik kõik rannas olevad totonotad üle vaadata. Päris värvikas kuju. Kuna selline nurjatu kambas oli, hakkasime varsti ka õlut jooma. Kusjuures eriti mõnus on seda Kariibi mere lainetes teha, proovisime kohe mitu. Pärast seda, kui ta oli pikalt meie lähedal ujuvaid tütarlapsi põrnitsenud teatas kutt, et ta on armunud ning me läksime señoritadega juttu tegema. Jutt Eesti printsist tegi viimased päris ärevaks…tahtsid et ma neile eesti keeles midagi ilusat ütleksin .

Nädalavahetuse juurde käis ka väike seebikas. Naabrinaise koolilõpetamist olid tähistama tulnud viimase lahutatud vanemad (Venetsueela rikkad ja ilusad), kes polnud u. viimased 5 aastat suhelnud, mõlemal kaasas endast tunduvalt noorem ja ilusam silmarõõm. Isegi palju näinud naabrinaine ohkas seda mainides ja mulle eriti põhjalkult jutustades. Eriti huvitav oli tema isa, kes oli indiaanlane (indiaanlased ei ole siin  tavaliselt rikkad ja ilusad)…nägi välja kohe nagu päris indiaanlane.

Kogu see põnevus ja toredus sai aga pühapäeva pärastlõunal läbi ning kogu kamp läks laiali, kes Maturini, kes Caracasesse jne.